Hanked

„Hanke” mõistet omistatakse tavaliselt riigiasutustele, kes on kohustatud järgima riigihangete reegleid. Siiski kehtivad teatud hankenõuded ka eraettevõtetele, kes saavad toetuslepingute kaudu riiklikke või Euroopa Liidu toetusi või teevad tööd riigihankelepingute alusel.

Eraettevõtetes on vabatahtlikud hankemenetlused sageli olemas, sest struktureeritud ja selgete reeglitega menetlusest on ka neile kasu. Need mitte ainult ei soodusta ressursside läbipaistvat ja tõhusat kasutamist, vaid aitavad ka parandada mainet. Hankesüsteeme võivad nõuda ka standardiseeritud või sertifitseeritud keskkonna- või kvaliteedijuhtimissüsteemid (nt ISO 9001 või ISO 14001) või kliendid, kes soovivad kindlust tarnija ja toote usaldusväärsuse osas. Hankesüsteemid võivad ettevõtte keskkonnahoidlikkust oluliselt parandada, kuna ostetakse ja kasutatakse vähem ohtlikke või keskkonda kahjustavaid tooteid.

Ettevõtted saavad oma hankepoliitikat kujundada kahes valdkonnas:
1. Tehnilised nõuded ja nende määratlemine – hangitud tooraine kvaliteedikontrolli tagamiseks, sh näiteks materjali spetsifikatsioonid, katsemeetodid ja sertifitseerimisnõuded.

2. Tarneahela kontroll – keskendumine tarnijate valimisele ning nendega parema suhtluse ja koostöö säilitamisele. See hõlmab hankeriskide hindamist, lepingutingimuste hindamist ja pikaajaliste partnerluste kriteeriume.

Hankemenetluse oluline osa on kvaliteedikontroll – see tähendab, kuidas kontrollida, kas hangitud tooraine vastab kvaliteedinõuetele, ja milliseid meetmeid võtta mittevastavuse avastamisel. Need protseduurid peaksid olema lisatud ka tarnelepingutesse.

Ohtlike ainete (nii toorainetes kui ka kemikaalides) puhul peaksid ettevõtted pöörama erilist tähelepanu järgmistele aspektidele:

• Küsige teavet materjalide koostise ja ohtude kohta — näiteks REACH-määruse alusel koostatud ohtlike ainete nimekirja põhjal;
• Ohutuskaardid (SDS) — need peavad olema ajakohased ja selgelt arusaadavad;
• Ohtude hindamine tuleks läbi viia juba hanke planeerimise etapis, kuna see võib mõjutada tööohutuse nõudeid, töötajate koolitusvajadust ja keskkonnakaitse meetmeid.

Juhtudel, kus tellija määrab kindlaks, milliseid tooraineid tuleb kasutada — näiteks ehituses — võib nende materjalide keskkonna- ja tervisemõjude mõistmine olla aluseks teenuse hinna üle peetavale arutelule. See on põhjendatud, kuna ettevõte võib sellisel juhul võtta endale lisakohustusi, nagu isikukaitsevahendite tagamine, täiendavate tööjuhiste koostamine või spetsiaalse jäätmekäitluse korraldamine.

Ettevõtetele, mis soovivad olla tõhusamad ja parendada toorainete ja ohtlikke aineid sisaldavate kemikaalide haldamist, oleme välja töötanud juhendi „Keskkonnahoidlike hangete juhend ettevõtetele – vahend ohtlike ainete paremaks haldamiseks“. Juhend sisaldab sissejuhatavat selgitust ning Exceli tööriista koos kontrollnimekirjade ja näidetega, mis aitavad luua või täiustada ettevõttesisest juhtimissüsteemi.